Kindzmarauli

Armastan oma esmaspäevahommikuid, kui ärkan sellepärast, et valgus roomab mööda aknalauda alla. Olen hakanud ka üsna meelsasti seisma hommikul koos kohalike vanamuttidega maxima piimatoodete letis, kus mind aeglaselt ja sihikindlalt ostukorvidega taotakse (ja tegelt on see sinu süü, et kuhu sa ronid õige, ah? Mida on sul sealt riiulilt vaja, mh?). Raban kiiruga asjad, muigan ja kaon. 

Peale selle I daily scare the living shit out of myself...

Kodus nuusutan kaneelisaia-lõhnaküünalt, olen rõõmus, et mul on nii lahedad sõberid ja mõnusad vanemad ja õdi. Ka hea loomsõber, kes korduvalt huulepulga näost maha lakub ja seejuures väga õnnelik on. Või väike loomsõber 2, kes valgete sukkpükste põlvedele toredad käpatemplid teeb.

Haapsalus on juba natuke rohkem kevad kui mandri-Eestis. Ja mere lõhn. Ja massöör, kes on juhtumisi ka hiromant. 

Peale selle kipun armastama asju, mida (mulle tundub) pole kunagi olemas olnud. Armun neisse üha uuesti ja siis pettun, natuke või teinekord isegi palju. Kollektiivselt 250. kätekõverdust tehes tekib endasse justkui suurem usk, et saangi hakkama ja polegi hullu, kuigi tegelikult on. Ja see peabki nii olema. Kui suured ja rasked asjad maha kukuvad ning katki lähevad, ongi killupuru nii vaiba all kui riiuli taga ja ilmselt mitmeks ajaks avastada. Ja tohutu lohk parketis või südames.

Oleks nüüd aeg natuke jõude istuda, mõelda asjade üle järele. Seniks

fuck no, James.