rumal

ma olen. olen ma. nüüd tuli öörahu ka veel pealekauba.
mitte, et see oleks põhjus või tagajärg, see... oh jumal.
tule ära koju.
praeguses nädalas oli palju küsimusi ja igatsust selle järgi, et ei ole meditsiin, vaid ilukirjandus, et ei oleks faktid, vaid hoopis vestlused, mis lõpuks ei viigi ühese tulemuseni, vaid avavad hulga erinevaid mõtteviise. siis justkui näeks missugune inimene seestpoolt on või vähemalt aimaks. põhjendused viivad mõistmiseni. üksteisest pimesi mööda me käime. ma ei tea.. hakkan sirpi lugema. mõned inimesed on ninatargad, katsun mitte välja teha.
ma valutan
Anya Marina - Satellite Heart

õ

ärge rääkige nii palju.
kui keegi teada tahab, küll ta küsib ise.
tõepoolest.

equinox

see, kui kõik läheb ja peabki minema.
sain oma elu esimese A! (enne mida oli mul ka tähestikus talle järgnevaid tähti.) M oli juba varem, seda saab ka supipakist või matemaatilisest tehtest otsida, m on tagurpidi w, kana on geneetiliselt zw, kalkulaatoriga saab moodustada sõna "mamma".
tegin endale ühe lubaduse, täidan seda ja tunnen, kuidas tuleb... head. või pigem jääb hea endale. paar põhimõtet tegin ka, need jäävad, olgugi, et on totakad. pean hakkama oma aega teisiti kulutama, mitte mõistlikumalt, pigem vastupidi teatud mõttes, sest IQ on suhteline. muidugimõista.
laenasin õelt kollase pusa ja naeran ladina keeles kohatute väljendite üle. maailm on ikka nii hernes. ükspäev uurisime statistikat ja epidemioloogiat muidugi ka, selgus, et eesti hiilgab euroopa tasandil vaimsete haigustega, eredalt.
kui on halb, vaata loodust linnas. vaata lehti, vaata mädanevaid õunu, "kurjasid koeri", ükskõik. avastasin miskipärast, et aitab. ja oskan hästi mängida kuulmispuudega inimest: "kas sa oled näitekoolis käinud?" ei, ei ole.
selline tunne, et tuleb lihtsalt kuidagi pime aeg mööda saata. ka häid asju juhtub, enamasti ikkagi samade inimestega. täna seevastu on jälle mingi imelik - võiks teha seltskondlikke tegusid (isegi variante on mitu), kuid lõpuks siiski mitte. ei tea, ei taha kuidagi.
tahaks istuda ja mõelda asjade üle...
...järele.

"ma arvasin eelmises trennis, et sa oled meie emme!"
"aa... aa!"

laul: DCFC - Meet me on the equinox

urban bohemia

sleeping sun

Eile käisin Nõos. See oli üks nendest headest päevadest, kus kõik tundub nii oma ja väike. Ei pea millegi uuega harjuma, ei pea uute tutvuste ja tavade pärast muretsema, ei pea mälusoppidest inimeste nimesid välja kaevama. Tulin õhtul trennist ja väljas oli udu, selline eriti soe ja tihe maadligi. Korstendest tulev valge suits keris end majade kohale troppi, seniks kuniks alla vajus ja uduga üheks muutus. Tänavalambid paistsid lehtede vahelt kollaselt, tuttavalt. Isegi pimeduses ei tundu tänavavalgustuseta teed jubedad, sest siin kõikjal olen ma käinud kõikvõimalikel kellaaegadel, paljude suurepäraste inimestega, tundes end samal ajal ükskõik kuidas. Ja tähed - tähed paistsid, vaatamata sellele, et oli udu. See muutis kõik isegi paremaks, pehmemaks, soojemaks. Soojus.
Ja ma sain aru, et armastan seda kõike. Ikka ja jälle.
Mõtlesin nendele mälestustele, mis see koht koos inimestega mulle andnud on. Headele asjadele. Jõudsin järeldusele, et isegi kui inimene, kes koos minuga selles mälestuses oli, on praeguseks täielik tõbras, ei loe see midagi. Inimesed ei ole mõnikord üldse olulised. Ära armasta inimesi, vaid hoopis nende tegusid...
Nõos oli eile erakordselt hea olla.
See on sellest, et ma nii palju anatoomiat õpin.
Tartus on teistpidi hea, näiteks siis kui tuul puhub lehti. Ükspäev keerles üks leht õhus mu ees nii kaua kuni ma seda puudutada sain. Lihtsalt, et selline asi võimalik on. Eufooria eiteamillest.

Running and hiding
Take and dividing
You've got your secrets
I've only got a sleeping sun

Tartusse jõudes leidsin kotist pooliku tahvli šokolaadi... sõsaralt. Uskumatu.

niff-naff-nuff

ära anda kolm põrsakest!
merisea omad

see nädal on siiamaani väga pikk olnud. viietunnised nägudeta uned ning õhtud, mis lõpevad pooles hommikus. mul nii tavaliselt ei ole. tartus oleks päris hea niisama elada. minu võime kirjutada seostatud teksti ammendub, ilmselgelt.
viimasel ajal olen teinud asju, mida ma varem teinud ei ole. lausa hämmastav.
ükspäev naersin jänest näiteks, lasin ühe päeva jooksul kaks loengut üle, sõitsin autoga mööda Pepleri tänavat, külmetasin jõe ääres varbaid, tulin kell 2 öösel koju, tegin anatoomia arvestust, tulin kell 3 öösel koju, magasin täisvarustuses ja kahe tekiga, sain lilla pusa kasutusõiguse, käisin klubis peol. hakkan nüüdsest aktiivsemalt Tiigis elama. öösiti ka.
nõndaks.