vahepeal oli selline madalseis, et miski ei lähe. ja ma olin isegi õnnelik, kui vanemad koju tagasi tulid.. nad tõid neid vastikuid kleepivaid maiustusi, millega võiks tapeeti seina panna. halvaad ka.
näen öösiti veidraid värisevaid unenägusid
ja siis sa näed linnas täpselt neid inimesi, keda sa tahaks sel hetkel kõige vähem näha. kuidagi väga depressiivseks kiskus. uskumatu, kuidas nad suudavad su terve tartu pealt üles leida. vabariigipäeval raamatupoes oli nii üksik tunne, mõtlesin, et kui ma ära lähen siis pannakse pood vist kinni. või see tunne, et kell on 13:55 ja suletakse kell 14:00, müüjad juba viskavad sisukaid pilke stiilis: kaua sa seda ilusate piltidega raamatut ikka vahid, nagunii ei osta. tegelikult mul olid lihtsalt klapid peas ja ümbritsev hajus kuskile kaugustesse.
saabudes reede õdagul kodukülla tervitasin kohalikke klassivendi, kes esitasid huvitavaid gossip-fakte, eiteamiks. kummaline. inimlikkus pressib ikka peale erinevatest nurkadest.
pole mõndasid inimesi päevavalges juba kuid näinud, aga ei tunne puudust ka.
laupäeval kirjutame kirjandit. tore. laupäeval. kirjandit. 6h. kirjutame. laupäeval.
tõestatud fakt, et saltot tehes on võimalik küüsi murda, isegi kui sul neid eriti ei ole.
loen luuletust:
"kuna kümnendamal korrusel tuleb?"
"ei, see ongi kogu aeg üheksandamal korrusel."
"aga kuna kümnendamal korrusel tuleb??"
"sa oleks ikka täiesti võimatu laps, kui sa laps oleks."
"ei, ma olin hea..."
ikka oled
ja punane õun veereb õunapuust
vanaisa aida taga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar