kollased tänavavalguslambid ja mingisugune sadu nende paistel. õhtuks jäi tuul ka vaiki. oli väga meeldiv jalutuskäik, ei suutnud mõelda paremale kohale, kus jalutada. mõtlesin pingsalt, mida ma küll hommikul sõin. iga kord leidsin end lõpetamas mingite muude mõtetega ja katsusin siiski välja mõelda, MIDA ma siis hommikul sõin. elementaarne, eks. kui ma peaaegu koju olin jalutanud, meenus, et oli ju pool tahvlit karl fazeri jurakate pähklitega šokolaadi mu kohvi ja kalaröstsaia vahele.
näedsiis, nüüd võib õigustatult öelda, et kõik siin väikses asulas teavad, mida ma hommikuks sõin. mis on absoluutselt väga vajalik teadmine, muidugi.
suutsin mõelda vaid ühele inimesele, keda ma oleksin tahtnud enda kõrvale jalutama sel hetkel. väike tunne oli.
lihtsalt see, et what keeps me going?
he
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar