broadway-jazz

et jah! jah, jah, muidugi ma lähen!
ma ei kahetse hetke, kui ma reede õhtul karaktertantsu jaoks spordihoonesse kingade järgi roomasin. ja seda, et ma laupäeva hommikul üüratusuure kotiga tallinnas aserbaidžaani saatkonna ees seisin ning mõtlesin, et üüüümh?? ah, tegelikult oli seal kuskil all/taga/kaugel paberist silt ETA (Eesti Tantsuagentuur).
ah, me tegime teatrit, oo, ja kuidas veel! me hüppasime ehk olime hüppajad, igas tähenduses. ühel hetkel seisis me ees naine, kellel oli aastaid sama palju kui käpp-käppadil, et seitsmes-kaheksas kümnend vähemalt. tal oli säärejooks nagu.. issand jumal! ma arvan, et nende säärtega oleks saanud kookospähkleid avada. ise ta oli natuke suur. igatahes kepsles ta nagu viieteistaastane kõikide oma moldova/ukraina/valgevene hüpak-pöörde-tõste-aste sammudega. "jaa!! taratiirataarat-hopsassaa-janiijanaajaongijah-hei!"
jazz oli nagu tsiuh-pau-tsiu-kõmm-piu-piu-hõkk-valmis! aga emotsioone oli seal nii, et vaimustav! mulle sai vähe selgemaks, kuidas nad muusikalides on, ühel hetkel olid meil isegi kaabud.
iläiniga (Helaine) olid positions on the bed ja salt procedures, ta on nimelt meie brasiillannast kehakultuuriõpetaja, valmistas meiega ette oma akrobaatilist kava. ka on tal nüüd vist angiin, sellest siis soolvesi.
olen üliväga rahul
uhh!