suksu

hobunesin täna. päris huvitav, mingi aja pärast ei oskagi neid loomadena võtta, pigem on nad kõik isiksused. neil on omad põhjused, miks nad närvis on või miks nad sel konkreetsel hetkel midagi teha ei taha. lihtsalt tuleb natuke aru saada, kuigi selgitustegevus on pigem mitteverbaalne, seda küll. "kas sa vahepeal ei karda?" ei, nad ei saa kunagi niimoodi haiget teha, nagu inimesed paraku, nad ei tee meelega. kui ligi 600 kg massi sulle korra hullunult otsa vaatab, siis pole alati targem minema joosta. kui oled ebakindel, mis siis veel talle jääb?
põgenesin tartust ära ja poole nelja paiku seisin juba paljajalu sadularuumi põrandal, külm oli. aga ülihea tunne ratsasaabaste jalgavenitamisest ning teadmisest, et talli taga koplis on üks soe loom, kes tuleb, kui sa kutsud. lahendab alati kõik.
eh

maiteagi, fanaatik või sinnapoole
ratsutamine on tüdrukute jaoks errriti originaalne spordiala, muidugi. ma arvan, et vahe on selles, et kuidas.. ja miks?
ja ma isegi ei tea, miks. ma lihtsalt pean..