trumm - koer

ma kuulasin ühte meloodia-sõnade sümpaatiat, armastus ta just kohe vast es olndki. või ei antud olla. iga kord tuleb peale kohutav tahtmine olla parem inimene. see möödub kahjuks (kuigi pika viitega), aga siiski jääb meelde see tunne septembri algusest, kui kesklinnas on kell seitsme paiku ja päike raekoja platsil on veel kollane oma varjude ja muuga.. kümnenda klassi algul,
maalaps.
linn lõhnas koos oma emajõega - veidi kodune ja vahest selline, et tahaks ära joosta ning end heinapalli otsas või hobusesõnnikus veeretada. nojah, noh. nüüd on ta tuttavam, osa rutiinist, mida ma isegi ei märka. pigem siunan (see sõna), kui ma ise just kõige joviaalsemas(teine sõna) tujus ei ole ja kui mulle konkreetset ankh-tartu venivat uduvihma vastu vahtimist äsab.
siiski on siin hea, aga august on etem kui mai või see, kui päike järjest suuremaks läheb. aga aprill on hea millegipärast! august-september on küps, kuidagi.. no ei tea. ei! ega mul ei ole midagi selle vastu, et kannatab juba ketsiga väljas käia ja hommikul ei pea käsikaudu bussi peale minema - kell 7 am on lausa valgepoolne hämar juba.
"sa oled muutunud"
"arvad, jah?"

koer on Trumm, suvel ta.. lesis ja tegi "pikka"