sõin kuivatet' aprikoosi ja olin korra aprikoosibeebi ema. enam ma seda ei tee. taas leevendus ilmne osmoos kummeliteega. nägin ristiema (mahvijalaadne), ta lahkus kuskil peedumäel.
igatsesin ning varsti kappan. i guess you can call it a day.
ma olen sallivusohver, päris vahva. senikaua kuni kontekst on sünnis ja taustkehad tõmbuvad pigem paralleelselt kui vastastikuselt. üks võiks ikka veidi trajektoori kallutada, kasvõi minu oma. ja ei! jumal hoia, see polnud mingi vihje.
no mai oska, noh. mida? olla. lähen sinna, kus tsivilisatsioon piirdub neljajalgsetega.
homme on viimnepäev, et te teaks.
1 kommentaar:
rahustav on näha, et.. tegelikult mu tennis hakkab juba kuluma, aga mitte siin
:)
Postita kommentaar