tammetõru

ajad on kiired ja segased nagu nad minu elus tihtipeale olnud on. nii raskeid ei mäleta ammu enam, kindlasti oli kunagi. praegu on hulluksajavat kodusistumist ja plaanide tegemist, nende sada korda ümber muutmist viimasel hetkel, millelegi kindlaks jäämist. mis see on, pean kuidagi ise välja mõtlema. keegi minu sisemine ise. palju perega koos veedetud aega muudab mind rohkem enda moodi. selle inimese moodi, kes ma olin siis, kui ma arvasin, et tean kõike, et tean lahendust asjadele, millest mul aimugi ei ole. et asjade lahendamine on kättevõtmise küsimus. lihtsalt kogemust ja teadmisi on rohkem. kogemust endaga olemisest, endaga kaklemisest, endale allaandmisest.

tööl on... tööd on.
Haapsalus kogunevad kolleegid õhtuti mu kabinetti ja siis me istume ja mõtleme, miks asjad on nii. mitte-hambaravi-asjad. tunnen, et ka teised tahavad kuidagi aega võtta, et saada tuge, et olla koos, mitte kümme aastat kõrvalkabinetis teretuttavatena tööd rahmeldada. mis selle mõte on? et kes lõppkokkuvõttes ilusama plommi teeb või?


Haapsalu anekdoot:

Mina: "Kuule, Külly, mul patsient soovib kahe hamba asendamist proteesiga, alumise tsentraalse intsisiivi, aga muud midagi ei taha, tagumisi hambaid tal ka pole."

Külly (hambatehnik):  „Kaalikast on näiteks hea teha“

Kes pumpis käib, see teab, et selg valutab vähem selle loo saatel.

So be good and live a little...