angina

olen kodus.
mahti kirjutada ongi tavaliselt siis, kui pole mitte lihtsalt vaba hetk, vaid kui neid järgneb üksteisele mõni.
järjekordselt on elu keerukam kui vanasti. ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, kui leiad mingisuguse lahenduse asjadele, su peas töötab see üsna elegantselt oma lihtsuses ja päriselt leiad end veel sügavamalt sellest, milles iganes sa parasjagu oled. näiteks segaduses.
jätkuvalt esineb igapäevane angina pectoris emotsionaalsete raskuste tõstmisest. 
võtan jõuludeni vabaks. 
Tartus on tuuline ja märg ja vastik, maal see-eest on tiigil näiteks jää. kodus on mõnus, sest kapis on tatart ja muid asju, kuigi mina neid sinna pannud. õe riideid saab kanda ja tasuta spordihoones trennis käia. ema ikka ütleb, et ma olen näost liiga valge ja et ma nagunii ei söö. isegi tema silma all suure prae muljetavaldava kiirusega allakugistamisest ei piisa veenmaks vastupidist. andsin selles osas alla.
keegi peaks hakkama mingil hetkel mu tuleviku osas plaane tegema ja neid ellu viima. ei tea, kes see on ja millal see toimuma saab. igal juhul kaldun jätkuvalt ülemõtlemisse.
ilmselt oleks plaane lihtsam mitte teha.
selle asemel hoopis pahaloomuliste kasvajate klassifikatsioone pähe õppida ning küünalt põletada advendi puhul.