põen "teise päeva sündromi" ja kuulan snow patroli, mis suudab mind ikka ja jälle südamepõhjast ohkama panna (seekord SP - New York). päike paistab aknast tuppa ja mõtlen, et pole ammu saanud lubada endale "oma" hommikupoolikult, et asjadest kuidagi kokkuvõtteid teha.
vahepeal sai näha väekaid naisi, keda muidu ei trehva. üldiselt on kõik ikka jätkuvalt oma nägu ja tegu.
trenni saab. tundub, et suvine vormipuudus hakkab vaikselt taanduma. vaikselt. mõni lihas on ikka alles ka jäänud pärast suurt suvist atroofiat jalaväände ning hambaravitöö tõttu.
mõni päev on jätkuvalt nii selge, et mida tegema peaks oma eluga, edasi. järgmise kümne minuti pärast on kõik muudmoodi, teistmoodi. ma ei tea ühtki head lahendust, võib-olla seda ei olegi. aga isegi kehv valik on parem kui mitte valida.
tsiteerides klassikuid, Radioheadi....
now that you've found it - it's gone
now that you feel it - you don't
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar