nagu ikka

ärkad kell 4 öösel ja ei saa aru, miks lugemiseks paslik kohtvalgusti põleb ning voodi on pabereid ja õpikuid täis.
loed päeval kell 12 konspekti ning tuul päike teevad läbi puulehtede peaaegu häirivat valgusdiskot.
võtad külmkapist kuivanud võikud ja teed nendest hea sooja söögi.
leiad 5 minutiga üles autokooli tunnistuse, mida eelmine kord otsisid tulutult tund aega.
hakkad õppima täiesti uut keelt, veerid ja pusid tähtede kallal nagu 5-aastane.
teed mittemillestki midagi.
pead kell 10 õhtul klubisse minema ja oled paanikas, sest sa ei tea, mida selga panna. (sest sa ei käi tavaliselt klubis)
peale selle tuleb sul uni ka peale.
öösel näed imelikke unenägusid üksteise otsa, kui liigutad, siis loodad, et nüüd lõppeb ära.
ärkad hommikul enne kella ja ei tea, mida edasi teha.
lähed riidepoodi, aga ei viitsi midagi selga proovida.
magad päeval ja kõik muudkui helistavad.
satud kõndides huvitavasse vestlusesse, aga kaaslane elab teises kohas kui see, kuhu sina lähed.
sõidad 2 nädalat linnas autoga ilma kehtiva liikluskindlustuseta
sõidad n nädalat kulunud piduriklotsidega
kahtled siiralt, kas see klubimõte on ikka hea.

Eile vene keelest tulles oli Vallikraavi tänaval isegi natuke sumedat sügiselõhna, keegi ei kimanud mööda munakivisillutist ja Tartu rullis lahti oma õhtust elu, mida olen tegelikult nii vähe kogenud. Hobused elavad maal oma rahulikku elu, koer haugub linde ja kassid magavad päikese käes. Vihma sajab mahakukkunud õunte peale, lambad söövad heinamaal rohtu ja hiir ronib toas laua peale. Ema pusib autoga sõita, koduvein mulksub vaikselt, õde tuleb koolist koju, sööb enne trenni minekut tomatiga võileiba. Kahju, et ma pole seal, et seda kõike näha.