seekordne kevad on jällegi teistmoodi - teha on palju, aga kõik on enda teha. olen õnnelik miskipärast. ja tegelikult on see mu päris esimene kevad paikselt tartus.
ükspäev enne kella kuut õhtul, istusin oma mitmendas kodus biomeedikumis. Ummi tuli mu suunas, ma mõtlesin, et mmmh? mida's nüüd. tuli ja küsis, kuidas on ja kes on, ja kas R. käib ka arstiteaduskonnas? rääkisime oma 10 minutit ja isegi siis kasutas ta oma mõtte selgekstegemiseks seda teatud punktijaotust "esiteks!"; "teine aspekt on see...". olin vaimustuses ülejäänud loengu ja vihtusin poolteist tundi kiledelt maha kirjutada, sest powerpoint on nõrkadele.
ka muid hämmastavaid asju juhtub.
juba mitmendat ööd paistab mulle tuppa täiskuu, päris lummav on tõsta silmad konspektilt ja vaadata - linn võib vahest ikka ilus olla...
puhkus: magan päeval avatud akna all ja mõnikord isegi paremates kohtades, kus tekk on nii raske, et seda liigutada ei ole eriti võimalik. lasin päevajagu loenguid üle. midagi ei juhtunud.
"oleks ma sinna teaduskonda läinud, ei istuks ma praegu siin magamata peaga, väsinuna, spordikotiga ja põdedes, kuidas parasitoloogia töö läks."
"vat kui hea, et sa ei läinud siis..."
"tõsi"
Ja kuna H. tõepoolest sai parasitoloogia töö C, siis olen ma varsti pudeli veini õnnelik omanik.
... ja tervis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar