täna ma tegin vajalikke asju. absoluutselt mitte meeldivaid, aga vajalikke.
võõrastele oma ja omadele võõras.
ei, ma ei õpi jätkuvalt mitte midagi, pealegi ei saa ma raamatukokku sisse, mis on ju kurb. tõenäoliselt, aga ma elan kohas, mille taga on maja nimega Labürint. lugesin aegu tagasi raamatust tartut - supilinna ja muud. kohati oli kõhe, kohati oli hea. samamoodi on mul kohaga tartus, sest kõik sõltub sellest, kuidas ma end tunnen. praegusel talvel on kustumatud emotsioonid... või jällegi mingi tunne, mis on ülitugev ja pikaajaline, mis jääb meelde. nagu äng. või nagu mõne muusikapalaga kaasnev tunne. nagu kevad, ainult vastupidine ja mitte sügis. see pimedus võiks juba lõppeda, sest isegi kui tuled ja küünlad põlevad, imbub mingit tuntavat valguse puudumist. katsun sellele mitte mõelda.
ma vist ei ole nii pädev kirjeldaja kui Balzac, aga saan hakkama.
ei oska hästi üksi olla mingist hetkest enam.
tuleks rutiin, siis jälle õpiks nii anatoomiat kui üksiolemist.
ja ma ei tea, miks mulle ei meeldi pidudel käia. võib-olla fakt, et pole kaua aega heal peol käinud. võib-olla fakt, et ma ei joo, võib-olla pole eelnevatel asjadel üldse... ühesõnaga: kõik seosed suvalised...
tuleb tagasi.
saatsin kirja,
loodan, et see ei tule tagasi. ka kirjade alal pole eriti vilunud, aga vähemasti aus.
tervitan ja soovin häid pühi.
suurepäraseid asju juhtub igapäevaselt. päriselt. minuga ka.
hästi on.
k
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar