"It's strange what desire will make foolish people do"
ükspäev olin tartus, selle kohta võib öelda, et tegemist oli lausa peaaegu, et hea päevaga. kõndisin mööda mingit teed linna, ma pole sealt kunagi jala läinud. ma kardan, et olin kuskil veerikul? avastasin, et mulle meeldivad ketsid ja meeldib kõndimine oma õe suure ja väga kollase pusa sees, isegi kui natuke sajab. tol konkreetsel hetkel ei tulnud taevast piiskagi. vaatasin maju ja (sildi järgi kurjasid) koeri (kes üsna süvenenult järasid mahalangenud oksi, või mida muud neil oligi teha?), aedu, autosid, laialiloobitud mänguasju, liumägesid, arvukaid batuute, kinnikaetud lilli ja ma nägin. ma nägin seda hoolt, mida inimesed näevad, mis teeb nad inimlikuks. seda, et aedades on keegi tühjad lillepotid üksteise otsa virna ladunud ja hekki kääridega püganud. kuulasin mingit tobedat muusikat ja tundsin sügise lõppevat lõhna. hiljem on ainult pori. raudtee, pärast mida ma ainult naeratasin laialt ja paljutähenduslikult omaette - maailm on väike ja see päev tõotas tulla rohkem kui lihtsalt. tuligi. olin Toomemäel, ühel pool mägi, teisel pool lohk - tasakaal, kas pole? jõudsin Krooksu ette lõpuks, ja kooli kõrvale ja kaubamajja ja... koju.
šššh!
minna oli nii palju lihtsam kui tulla, isegi hirmuäratav ei olnud. kuigi see floridapoolne külaosa on pigem vaegvalgustatud. ebavalgustatud. soe, kuigi vihma sabistas. vesi. vesi pole õudne.
ja see Coelho, mida ma loen, ei olegi saast! "Tõeliselt saab vabadust tunda nii: sul on kõige tähtsam asi maailmas ja see pole sinu oma."
padjad sahisevad, sest mul on see parem padi, millel on suled ka sees. "iluus". siis ma vaatan ja mõtlen, et see ei saa küll kellelegi liiga teha.
"No, I wanna fall in love
(this world is only gonna break your heart) laulis Ville Valo
with you"
1 kommentaar:
See oli kunagi väga pikalt mu lemmiklaul.
Postita kommentaar