mis seeee on?
ee.. mõned kultuurid julgevad seda kohviks nimetada
minul? ei, on hästi. ei tea, miks need valed inimesed kogu aeg reageerivad. pole siiamaani oma identiteeti üles leidnud, loodan, et see jääbki kadunuks. mina olen ise alles. jah, ja ega ma ei kuulugi kuskile sotsiaalsesse lahtrisse, ei taha, ei oska. aga ma tahaks nüüd elada normaalselt. mitte nagu kõik teised, vaid normaalselt. hästi, kui tahate. mõned inimesed lähevad ädala peal hulluks.
mul on mu väike ja värisev vabadus taaskord. et mida ma vaheajal teen? võtan ühe sealt karjamaalt, pistan talle tüki leiba nina alla, harjan, saduldan-valjastan ja siis me jookseme minema.
oh, make me.
ühel mitte just vähe kaunil päeval istusin ma koos ühe täiesti tundmatu laika masti kutsaga järve ääres, ootasin. või tegelikult, mis siin ikka oodata, uskuda tuleb. ja kutsa litsus end mitte küll minu jope kaenla alla, aga mina olin kuskil selle sees vähemasti. pole õrna aimugi, miks see minusse nii tugevasti mõjus. avastasin, et olen koerainimene.
have a little faith, my love.
mitte, et ei huvitaks, lihtsalt teen sellist nägu, kas tead. sel reedel ma sain aru, miks. ei oska seda sõnastada, aga ma tunnen. ega mul ei ole ilma parem, ma olen lihtsalt ilma siis. tere. tegelikult on ta nii ilus inimene, et mine või katki. ja mis kõige hullem, õige ka. aga ta on kitsi, ses mõttes, et mõnikord on nii hästi näha, teinekord ei ole üldse, siis on natuke lihtsam ka. pole vist kellegi kohta nii palju ülivõrdeid julgenud kasutada, ausalt. sa oled nii täiuslik, et õudne hakkab. ise läksin, ei aidanud ühti.
oskaks ma kuidagi siis
mis sinu nimi on? või oligi, see--
see, kuidas mu ema tuli ükspäev ja küsis. ma kartsin juba ammu, et ta mõtleb ja varsti ilmselt pärib ehk. rääkisin talle ja ma isegi ei tea, miks ma järsku nutsin nii. ema kallistas mind ning ütles, et ta saab aru ja lubas, et läheb üle. ta lubas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar