püha paranoia!

oo, üllas, palun tule ja riku mu niigi habrast sisemist tasakaalu!
jah, kättemaks tuleb ringiga kätte tagasi, ütles nõid ja naeris. ära mine liiga lähedale! ära mine, noh! täna olin nagu depressantide mõju all. "senikaua kuni ta sind puudutab". sul on õigus. senikaua.
aga mida ma siis teen?
täna mul ei olnud enam valus. eks ma vahest langen ikka tagasi, aga... vähem
ära vaata mind nii! aga siis kui pimedaks läheb, on ikka teised inimesed. inimesed teistmoodi. võib-olla on nii, et tegelikult me pimedas kõik kardame natuke. üksiolemist, pimedust? varje ehk. prožektorivalguses on lihtsam, sokutagem end sinna. tule minuga. tule!
usu, sa tegelikult oledki parem, kui...
ja siis on üks pedantne rõõmurull veel, autoroolis küll tsut-tsut njärvilinõ, a toost pole ju pikemas perspektiivis hullu. spontaanne etteheide on ikka üks võimas asi küll, stiil: aga ta ei tule ju (talle ei kõlba). kusjuures, ega ei kõlba jah. kui ma 35, üksik, lasteta ning kibestunud takkaotsa olen, küll ma siis tulen. võib-olla (on ta sportlane!) (aga võib-olla ju ei ole!)
no ja neid on tegelikult veel - püha paranoia! "aga ma arvasin, et see on mingi suvaline kaak. ei hakanud igaks juhuks ütlema.." sedan'd küll, naersin südamest.
mõni aeg tagasi jalutasime seda nohisevat ja lörisevat Voldut - "ei ma lihtsalt mõtlen, et ta lämbub ära iga kord kui ta sisse hingab." ja "ära saa nüüd valesti aru!" ta asetab käe mu õlale, "aga ta on tegelikult päris ilus". naeru-nabakrampia. mõistan, heh

millal tasud karmavõla? sest noh, Teie laekumised on nulli ümber praegalt..
maksa ära, muidu lähed puuks, raip!

Kross, Jaan
Keisri hull
"ja ma mõtlen, et kuidas sina ennast vaimselt tunned?"
"tervelt"