astusin täna modernistlikust maailmavalust postmodernistlikku ja õndsasse ükskõiksusse. koos. sest kaks ei kärise. mul on oma tagasilangemised, aga kõik, mis ma siiamaani õppinud olen elukooli mõttes, on paika pidanud. kogemus, kuigi ikka loodad, ikka usud, et äkki seekord on teistmoodi, on ju? lõpuks taandub asi lihtsalt enda veenmisele... mul tuleb see kahetsusväärselt hästi välja.
halb kallistus, aga mis sa ikka teed.
mõtlesin taaskord, kui tänases õhtupimeduses pudelipõhja (nestea virsiku jäätee, kardan dehüdratsiooni) Kesseuse ja nende teiste poole tõstsin, lihtsalt mõtlesin. mul on head sõbrad. tõesti, on.
lollakas! no vähemalt sedagi, mittekeegi oleks peaaegu, et hullemgi olla.
ma ei tea, mitu korda ma pean ütlema, et ma kertu olen. et ma olen selles, mida ma teen.. ma olen see, mida ma teen. tere ka.
hommikul bussis kiskus asi peaaegu päris ära, kui ma oma uuest väga valgest kotist meeleheitlikult pastakat otsisin ning ainuke asi, millele kirjutada sündis, oli keemia konspekt. aga see aitas... sest "jooks on v-jalast!!"
"aga ma vihkan ju sind ka!" ee.. ahahoo? olen tundnud sama vähe kui seda teist.
herbaartõde
ja õigus IV
robo boogie
once again without emotion - the humans are dead
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar