esmaspäeval lohistan end nädalasse sisse, reedel tõugatakse või kukun ise vahatahtlikult nädalast väljapoole. ma ei kujuta enam hästi ette inimest, kes kõike jõuab. füüsiliselt jääb aega puudu, inimvõimed on piiratud, eelkõige minu omad. lauri kindad jäävad ka vist suvisesse pööripäeva, vast saab vahetult enne.. kleebi nüüd!
laupäev oli teistsugune oma kahe kultuuriäärmuse vahel. kus on saskia, seal on kodu, võib vist öelda. ja kama ning ingliska ja regilaul. päeval hobu kappas, inimene seljas.
neljapäeval saab taas tilgutada nii, et käed värisevad ja silm ei seleta väikseima jaotise väärtust. millest pole ometi midagi. 2,2% metsa poole ja "võta pool tilka tagasi". ahah, kas ma nüüd võin minna?
unenäod, sest midagi juhtub
probiootilisi me3-sid sai mahedast titakakast kunagi. ei, vahva.
tea nüüd, kas see ongi viimane nädal? kui, siis saadan võnked taani ühe väikese eestlase manu, kes vahepeal oma emotsioone siiapoole taani väinu peegeldab. tore
and then she said, it's alright, I got home late last night but I'm a supergirl and supergirls don't cry..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar