ma ikka veel loen teoseid ja lugematul hulgal sõnu loen ma ka. kuulan neid, kuulen ja mõtlen, vahest ütlengi. reedeti on koolis inimesi ka veel siis, kui õppetöö neid selleks enam ei kohusta, aatriumis on juba hämar ja külm. päeval on soe, sest seal on inimesed, kes ta soojaks hingavad ning räägivad. puhketoas ei ole vaikust, seal on lihtsalt igasuguse müra puudumine, nagu mingi lahja vaakum või. ja kui sa ütled midagi, siis see, kes loeb raamatut, mäletab pärast vaid neid nelja või viite sõna, mis seal vahetatud sai. teiste ees on lihtsam rääkida, seal ei kuula sind niikuinii keegi.."oi liblikas, koiliblikas
sa anna aru, ae.." ja nutikas lutikas.
tänases hommikus oli päikest ja ärkamist mitme tunni võrra
üks ebapruunide silmadega oli ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar