ja siis ma taipasin, et ma ju tegelikult ei tahagi. sõua ise oma kuudis, ma pigem ronin neljajalgse otsa ning tunnen ligi 15 kilomeetrise tunnikiiruse juures väikest värisevat vabadust. ma ei oska seda seletada, ma ei tea, miks ma sinna peaaegu, et igapäevaselt ronin, aga ma siiski teen seda. mul võib-olla ei ole aega kõige selle ääretult põneva jaoks, mis samal ajal kuskil mujal aset leiab, aga ma olen niisama ka õnnelik. vahepeal panen mõned varbad järve ja harmoonia tuleb (nabatšakra kaudu).
ma tegelikult tean, et nad on kuskil olemas ja varsti on mul neid päevas vähemalt kaheksa tunni jagu ja rohkemgi veel. esimestel päevadel ma vist suren vaimselt. hea, et tulevased rebased punkrisaladust ei tea.
tähed kukuvad kah alla kõik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar