tuli ja oligi kõik. me naeratasime ja vaatasime mõlemad otse. ma kujutan ette, kui naljakas võis olla seda pealt vaadata. me vist ei teadnudki, mille pärast me naeratasime. ja ma ei tea, miks ma ei läinud emajõe äärt mööda nagu ma tavaliselt lähen. me ei mäletanud, aga naeratasime. ja ta kuulas mind. tõsiselt. ma olin hämmastunud. "sa oled juukseid värvinud?" "ammu.." öelge nüüd, et ta märkab kah.
see kõik lihtsalt.. juhtus
ning jah, ükskõik, mida ta ka ei teeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar