Kogu mu elu on ära lagunenud viimase kolme nädala jooksul. Umbes
neljal korral olen alustanud blogipostitust, kuid ei suuda kirjutada sellest,
kuidas elu minu jaoks hetkel on. Sest ma ei tea. Iga päev on uus väljakutse, ja
ma ei ole päris kindel, kuhu minna või mis kell või kas... peale selle pole mul
elukohta, töökohti seevastu liiga palju. Tööga kodutu. Tore.
Ligi kolm nädalat tagasi kadus korraks kõik. Tundsin, kuidas
mu alateadvus tõstis kaks kätt üles ja ütles: „screw you guys, I’m goin’ home.“
Ja läkski. Mina... jäin kusagile. Maha.
Ja ma ei oska ega taha sellest kirjutada, sest see kõik on
umbe halenaljakas, vaheldumisi pole mul aimugi, kas peaksin nutma või naerma
või missugused seinaplaadid mulle meeldivad. Ja tark teab, et üski heategu ei
jää karistuseta.
Momendil on natuke parem. Heategusid teen ikka. Amet on
selline.
Inimesed on lihtsad ja harivad, kuula ja imesta. Ennastki imestan.
soe ja kaval voodinaaber-koer
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar