Novembril ja detsembril on sama vähe vastuseid, kui
oktoobril. Või sama palju.
Väga aitab füüsiline väljaelamine. Patsientide hambavalude,
täidiste ja muu empaatia kõrval peab ennast kuidagi motiveerima. Kõige raskem
on olla kannatlik. Nagu Sheldon Cooperi masterplan, mida sa kunagi ei tea, kas see
täitub. Igapäevaselt öelda paljudele, et kõik saab hästi ja teeme nii, sest see
on hea ja õige. Eks ta ongi, teadus ütles.
Pühapäeva õhtud on mõnusad. Siis kellegi hammas ei valuta,
me hoolpis mängime, ja see on hoopis teisiti. Meil on võistkonnad ja keegi
kunagi ei võida ega kaota. „Can you swing?“ või „you are Santa and I’m a creepy
child“. Kolmetunnine äraväsitamine toimib meditatiivselt kuskil sees... mis
saab siis, kui need võrratud tüdrukud ära lähevad?
„Now you’re Rudolph“
Sünnipäev oli ka, siis ma olin samblaprintsess.
Ma ei tea, mis siis saaks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar