on the road

suvi on reisine. kas süsta, hobuse, auto, bussi, praami või mõne muu vahendiga. elu on kotis, asjad pakitud, lahtipakitud, ümberpakitud, kott topitud pilgeni täis asju, mida võib vaja minna. kahju, et kõike ei saa võtta... tomateid kasvuhoonest, kastet murult, häid sõnu, kallistusi ja suurt tassi magusat kohvi. kahju, et ei saa võtta kaasa siia üksikult õnnepalulikku linna, kus võib ka suvel väga melanhoolne olla. ja tuuline. kohalikud väidavad, et alati. 
võtan kaasa vaid teadmise, et kõik läheb lõpuks kuidagiviisi hästi. 

päev enne jaani väänasin suures tantsuhoos välja oma parema pahkluu. sellegipoolest oli jaan vinge. 
ükshetk oli alust ka selliseks päris kurvameelseks ülemere vahtimiseks, siis kui üks oli Hiiumaal. aga ega pikalt maksa oodata, tuleb järele minna. Hiiumaal oli laager, kus õpetati süstaga sõitma, arendav kakspäevak veel ja vees. nägu ajas teist korda nahka.
samas ega siingi hullu miskit pole - sõbranna toob süüa ja võimaldatakse jalgratast ning triikimislauda. ja head seltskonda.
söök on igal pool haapsalus oivaline, mine sa kuursaali või dietrichi kooki mugima, isegi soojaletist ostetud ühepajatoit on mõnus. vahi siis!
üks väike puhkus oli, ja see, kui ma kaks päeva lausa mitte midagi ei teinud... mõni selline hetk peaks veel tulema. 
loodame.