nädalavahetusel oli treeninglaager ja niimoodi vooluga kaasa minnes juhtub, et tegeled nende tegemistega, mida on kuidagi vaja. emotsionaalselt või füüsiliselt või... vajalik tuleb ise... siis imestad, mis on need asjad, mida tarvis on, et tunda end terviklikumana.
ei saa öelda, et nüüd ongi hästi, meditatiivne rahu saabub minusse ja nii ongi, miski ei kõiguta, midagi ei ole vaja muuta. ei, mitte seda. kaugeltki mitte.
ikka on valus. ikka on. ikka ja jälle. ja uuesti ja samadel põhjustel. sest ma ei tea, mida sa teed, ma ei tea, mida ma isegi teen. asjad on pahatihti lihtsamad, kui tundub.
seda ei oska ma välja lülitada.
teod rohkem kui sõnad. tigu-teod. ha.
ja siis ongi selline sasipundar kõigest. pea tühjakssaamise mõttes tuleb teha midagi. midagi lihtsat.
igatsen keerulisi vestlusi. eks sellepärast tulebki trenni teha ja väljenduda kuidagi. teisiti.
järjekordne selgusehetk. vanadusega, kogemustega.
kasvamise osa vist.
kuulan seda sajakümnendat korda ja aitab.
see oli nüüd küll avameelne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar