uskumatu vol 2

teate, mina juba kahtlen...
minu tavaliselt mõnevõrra mõistukõnelistele postitustele tuleb nüüd üks väga proosaline järg, sest tänane päev on juba praegu olnud liialt võimatu.
hommikul paistis päike, kõik oli enamvähem okei. veel. päev jätkus väikeste vahejuhtumistega üsna tavapäraselt, sain tundma oma pehmelt öeldes vastikut kü juhatuse esimeest(naist), kellele ei mahtunud pähe põhjendatult auto halvasti parkimine viieks minutiks (et kui oleks kenasti parkinud, siis oleks kinni jäänud koristamata lumehangedesse, mis peaks ka nagu kivi tema kapsaaeda olema). aga no jumal temaga.
sain autoga Nõkku, superluks värk.
kuna teadsin, et lähen talli oma autoga, milleks on diiselkütet neelav chrysler, siis mõtlesin umbes tund enne trenni proovida, kas ta ikka käima läheb. läks! väga hea, sest mu ootused polnud just väga kõrged. lasin autol ilusti kohapeal käia oma 15 minutit, et samal ajal kõik lumest puhtaks teha. jätsin auto seisma, tuled ei põlenud, uksed said kinni, kõik oli kombes. ca 40 minutit hiljem täie enesekindlusega autosse istudes sain aru, et ega ei lähe käima ikka küll. hästi. helistasin sõbrannale, et ma ei saa teda bussipeatusest peale võtta, et Meerile minna. otsisime muid variante. sõbranna isa saaks meid 10 minuti pärast ära viia. super.
hakkasin sõbrannale vastu kõndima maantee peale ja järsku ta helistab mulle ning ütleb, et mingi hulkuv koer hammustas teda säärest ja tal on püksid katki nüüd. kuna ta isa on kohalik veterinaar, ja pidi meile nagunii järgi tulema, siis nad lähevad otsivad selle peni üles (sellise asja eest saab trahvi saada). ja no kuulge, lahtine koer võib lapsi ka hammustada, õnn oli, et seekord ainult püksid säärest ribadeks. kuna koer oli koos ühe naisega, kes teda kamandas, siis nad arvasid, et see on ilmselt tema oma. ka naise koduõu oli väikse koera käpajälgi täis - no selge. jutu käigus naisega selgus aga, et temal oli küll selline koer kolm kuud tagasi, aga antud koer tema oma ei ole ja tal on üldse bernhardiin praegu. midaaa???? naine igaljuhul peni omaks ei tunnistanud, koer on hoopis "nende" (viipas käega kuskile kaugusesse) oma. muidugi. hammustav koer pole kunagi kellegi oma.
saime lõpuks trenni. mõtlesime tegeleda noorte hobustega. sõbranna oma esimesena. selge. kõik oli üpris kena kuni hetkeni, mil sõbranna talle selga läks. peale selle, et hobune hakkas vastu asjadele, mida ta juba ammu on õppinud, tahtis ta ka ratsanikku alla virutada. hea küll, sai natuke jooksutatud teda ja kindlamaid käske antud. proovisime uuesti selgaminekut. ei. hobune üritab taguotsa kordel sissepoole keerata, ähvardab säärega edasiajamise peale. hea küll, tegime veel natuke kordet ja lõpetasime positiivse kinnitusega. siiski. no mida?? me ei üritanud õpetada midagi uut, vaid kordasime vana ja selline tulemus siis. hea küll, no halb päev lihtsalt.
sadularuumis hakkasid juhtmed sulama, kui veekeedukann ja puhur samal ajal kontaktis olid. middddaaaa?? me olime õues täiesti jääpurikaks külmunud, tahtsime teed teha, hea, et talli maha ei põletanud. okei, no see võib lihtsalt olla, seal see juhtmestik vana ka ja mis iganes.  
lõpuks hakkasime ära tulema koos ühe trennikaaslasega, sest sõbrantsi isa enam järgi tulla ei saanud ja minu auto ju käima ei läinud. Meeri tee on selline väike peaaegu külavahetee, küll on seal asfalt, aga pigem sellise väikse sõidetavusega üleüldiselt. hakkasime siis tegema vasakpööret, et talli juurest ära sõita, peateelt tuli auto, kes samuti tahtis vasakpööret teha sellele teele, kus me seisime. no okei, trennikaaslane ilusti võttis paremasse teeserva, et pöörajal oleks ruumi ja.... pirrakipõmakipauh! tuli peateelt veel üks auto, kes ei märganud, et eesolev auto teeb vasakpööret ja tulistas tast täie pa*aga vasakult mööda ja teelt välja vastu seltsimaja raudset silti. seejuures meie auto ninast u 20 cm kauguselt. vasakule pööraja ei saanud ka suurt midagi teha ja sõitis teelt välja vastu puud. tagant tulnud auto roolis oli mingi nolk. mõlemad autod olid enne päris viisakad, uued autod, no nüüd oli ikka juppe puudu ja üsna kortsus. jätsime nad sinna maid jagama...
teate, ma muidu ei usu selliseid asju, aga meie staažika kehva päeva lõpetuseks pani vist küll jumal käe ette. aitab nendele tüdrukutele juba. meiega ei juhtunud midagi, kõik oli terve, ainult ehmatus ca poole meetri kaugusel juhtunud liiklusõnnetusest.
jõudsin koju.
mis nüüd siis???
kui ikka kõik märgid viitavad, et ei ole vaja kodust välja ronida, siis ei ole tarvis.
sest no tegelt...

ja head esimest adventi teile ka!