norah

ja mai ja kõik kolm albumit 
magan järjekordset peatäit välja tiigi tänaval, kui lapsed mu korteri kohal hakkavad mängima viinamarjaistandust. trambivad oma pisikeste toredate jalakestega toapõrandat laiaks. kena.
pärast magamist ärkasin kell pool üks.. öösel. mis nüüd siis? õdus koristamine päädis sellega, et prügi tuli välja viia kell pool kaks öösel. kõige hirmsam asja juures oli see, et loogika: "kell on nii palju, seal ei saa kedagi olla", ei toiminud. üritasin müstilise prügikastimehe seltsist viisakalt sääred teha nii ruttu kui võimalik.
jah
ükspäev ootasin su ärkamist nagu Simoni kass, ainult viisakamalt. ise olin juba varakult üleval... nagu vanainimene pühaba hommikul. undasin tuba mööda ringi ja noh, teadagi. õhtul undasin samamoodi.
mai on imelik, kevad on imelik.
viimane pingutus veel mõni nädal tundub ikka üllatavalt raske. "teate, mulle aitab!"-hetk on juba oma kümme korda mööda läinud.
peaks (rohkem) õppima.
ja vähem mõtlema, sest no olgem ausad, kellele see ennemini head on teinud?