karma

manitsemine ei aita.

diz is bad.

eile kiiruga pesust tulles asetasin oma märja jalakese laminaatparketile... ja! maandusin väga suurepärase liigutusega trochanter minor (sinistrale), lausa nii, et ühel hetkel olid mõlemad jalad õhus. mõtlesin korraks, et kas nüüd ongi või. ei olnud. vihma sadas ka mujal kui duši all ja pidin ikkagi bussi peale liduma.
niiet, game on, elu!
vahepeal lõpetasin ära töö haiglas. praeguse seisuga võiks mainida, et mu unerežiim on selle tõttu ainult kannatanud. näiteks täna hommikul kell 3 keetsin tatrahelbeputru ja õppisin. pärast kolme tundi magamist läheb uni ära, igatepidi. 
eile oli tantsuklubi lõpupidu - laste esinemiste, küpsiste ja morsiga, nagu ikka. seal ütlesin Ubale, et hakkasin nüüd täiskohaga stomatoloogiatudengiks, seejuures heitsin kauni liigutusega oma juukseid ja kõpsutasin rõõmsalt kingakestes. ta pidi naeru kätte ära lämbuma. 
darn.
üldiselt oli tore, sain palju šokolaadi ja teada, et pole sel aastal ühestki trennist puudunud, lapsed kallistasid ka.
trennidest koju tulles saaks meist rääkida anekdoote stiilis: "arst, proviisor ja hambaarst sõitsid autoga..."
hommikumõte 1: kui ei oleks halb, oleks päris hea.