piparkook

kuidagi vähejõulune on asjavärk - ei tea, kas siis tingituna majanduslikust või muust seisust. hakkan vaikselt patofüsioloogiat õppima, sai juba isegi 5 päeva niisama vedeldud (seejuures iga päev oli midagi teha). uskumatu. suhteliselt mittemidagiütleva olemisega käin poest poodi ja ostan šokolaadi, piparkoogitainast ja värvilist pakkepaberit. ilmad on jätkuvalt rusuvalt pimedad ja tuulised, vihmased. mis toimub õige?

kas siis sellel aastal ei tulegi jõule?

peale selle on tehtud suuremas koguses plaane tulevaks aastaks. nii rõõmus oli mõelda, et jepii - kool on läbi, aga praegu ei märka suurt vahet kui istun siin suures osas surnud patofüsioloogide seltsis, õhtul lähen valvesse, homme koolitusele ja trenni. võib-olla arvasin, et palju muutub. ei muutu ja peale selle kaob igasugune kooliga seostatud inimeste nägemine ka. ja motivatsioon õppida. hirmus.
aeg läheb nii aeglaselt, kui midagi oodata.

aga nüüd koon ewerti saatel nagu hull!