uitmõtted

täna on jälle üks nendest õhtutest. tundub, et asjad kipuvad nagu valesti minema ja kuidagi ei oska neid suunata nii, et oleks hea. kui ma oleks julgem ja muidu toredam, siis ehk... võib-olla isegi siis mitte. üks nendest kergelt kummalistest õhtutest, kus vaim hakkab nüriks jääma, keha aga ei ole füüsiliselt väsinud laua taga istumisest ja pastaka liigutamisest. keha ütleb, et jaksad veel! vaim aga ei tule järgi või siis tuleb ringiga, korjates peale kõik need päevategemistes mõtlemata jäänud mõtted. kõik eksamitest edasi olev tundub nii uskumatult kauge. ja nii hirmus üksik on istuda siin koos suurte (ja tõenäoliselt surnud) füsioloogidega, kes on andnud välja kilode kaupa uhkeid ja mis kõige olulisem, pakse raamatuid.
muidu olen ka üksi, söödan teises linna otsas kassi ja nii.

kui sess läbi saab, hakkan Tuhka-Kertuks ehk ballikleiti õmblema. noh, ma lihtsalt loodan, et kogu see krempel vahepeal kõrvitsaks ei muutu.
sest
stranger things have happened