mai

maimelanhooliad. ehk siis kui vahepeal on juba suvi ja siis on jälle tüng! ja vihm ja füsioloogia ja mikrobioloogia. ained on suured ja ümmargused, ei saa kuskilt kinni haarata, et õppimisega peale hakata. ega pole väga motivatsiooni ka. tartus on sellise ilmaga hea, ei kisu kuskile, igal pool on umbes sama külm ja märg... ja tõenäoliselt võib-olla isegi külmem. lausa.
ülehomme esinen toogas kell üheksa hommikul - tantsime tulejumal Sid'i tantsu kreekapärases võtmes. või no tegelikult on NRG-s antiikolümpia ja meie oleme need vesta neitsid (mõned ka meessoost), kes siis toogades olümpiatule võidukalt põlema tantsivad. muidugi juhul, kui võidukas olümpiatuli tol hetkel ikka põlema läheb. kui ei, eks me siis seisame tantsu teatraalses lõpupoosis seniks kuni... aga igal aastal on seal olnud ka Myroni Kettaheitja, kes seisab umbes sama teatraalses poosis, ainult, et kettaga, ja lausa terve päeva. niiet säh talle! mulle öeldi, et tegelikult Myron ikka halastab ja lubab Kettaheitjat kehastavat noormeest iga tunnikese tagant vahetada. aga siiski! on tänavuaastal reaalne võimalus, et taht vihmaga tuld ei taha võtta.... isegi mitte võidukat olümpiatuld. siis me ilmselt seisame nagu hea võlur Celio, kes ühes kindlas näidendis Truffaldinot ja printsi ootas. ainult et teist vaatust ei tule. ma loodan.
ok, sellest ei saa nüüd enam küll keegi aru.
valsitantsimine viini võttes (ja mitte viina võttes) on juba päris edukas, kuigi isegi täna on veel teatud kaela (m. sternocleidomastoideus)- ja seljalihased (m. latissimus dorsi, m. subscapularis) valusad. kingade peale ei taha nagu veel mõeldagi. kuigi ilmselt tuleb need siiski esinemisele jalga panna. lugu, mille järgi tantsime, ei ole ka just lõbustuspargi killast.
üsna ultramelanhool on olla. kuulan ka rõõmsamaid lugusid ja katsun kuidagi õppimislainele veereda.
Adéle - Rolling in the deep