näod und

Liisa, ma lugesin Su blogi nüüd natuke minuteid tagasi. just koju tulles oli mul sellel teemal suhteliselt elav vestlus. valikud. kui sa midagi valid, siis kõik ülejäänud jätad sa valimata, aga mingis paralleelmaailmas, juhul kui see eksisteerima peaks, jäävad need võimalused alles ja sa valid kõiki neid, korraga, iga võimalus kandub ühte paralleelsusesse ja nii edasi. kas paralleelmaailma lähevad ainult need valikud, mille vahel sa valid või absoluutselt kõik, mis oleks võinud olla-tulla? isegi need, millele sa ei mõtle? mõned valikud oleksid sellised, mis ei muudaks midagi, teised, pööravad kõik ümber... viimseni. mis siis, kui sa oleksid sünnitusmajas vahetusse läinud? kui läheks mööda mõnda teist tänavat? kui sa nüüd läheksid ja ostaksid selle telefoni, mida sa tahtsid? sõidaksid minema ja ei tuleks tagasi?
jah mis siis kui...
sa ei saa kunagi teada.
või mida
mulle jubedalt meeldib vestelda inimestega, kellel on oma arvamus või kui sa küsid neilt midagi stiilis: "oled sa kunagi mõelnud...", siis mõnikord nad isegi on! ei ole tegelikult oluline jõuda mingisuguse õige vastuse, diagnoosi, idee, patoloogia äratundmiseni. tähtis on protsess: see, kuidas sa teadmiseni jõuad. täna oli üks selline päev.
mõned inimesed on täiesti klišee! tegelt ka! kusjuures mitte selline klassikaline antonio-julio-mariegabriel-seebika stiilis, vaid sellised tagasihoidlikud, kuid idee poolest täpselt samad. eesti variant, vist. vaatad neid ja mõtled, et... no kurat, kuidas ta nüüd nii. aga ise nad kipuvad rõõmsad olema. jälle. eile oli üks selline päev.

mis sa siis teeks, kui sa hambaarstiks ei saaks?
"just, härra president!"

õhtuti istun kodus, vaatan raamatuid ning unenägusid, vahelduvalt teen plaane ja putru. unenäod on kummalised, mõnikord olen õnnelik, et üles ärkan, teinekord on lihtsalt imelik... mingit normaalset polegi väga näinud. ei tea, kas neid üldse tavalisi tehakse.
küsimusi on palju. mul on mu versioonid, aga teiste omad on ka mõnikord võrdselt head.

taasavastamise rõõm