i

igatsen midagi. natuke seda, et ei peaks üksi olema, natuke seda, et saaks üksi olla... natuke kaugust ja lähedust, sooja ja külma, kiirustamist ja kulgemist. mõistmist, mõistmatust.
et ei tea isegi? võib ka tõsi olla.
siirust, tõtt.

see, mida õhtul ootan pole hommikul enam see, millega tegeleda tahaksin. tulen koju - siin ei ole kedagi, vaikus, lapsed akna taga, üsna sama, mis tartus, peale selle, et pole lapsi ja maastikku juhul kui pilk satub välismaailma. vahest oleks hea mõte minna maale. vahest mitte... ma ei tea.
õhtuti, siis kui päike on ära loojunud, käiakse ujumas. meil on paariks tunniks lõbus, ma ei ole kindel, kas sellepärast, et varemalt on olnud või kuidagi muudmoodi oleks veider. üleüldiselt üksteise seltskonda väga ei hinda, aga noh, kauaks sedagi on? milleks siis üldse vaevuda tõsiselt asjadest rääkima, kui saab tekitada mingisuguseid võltskujutelmu, mis ise nagunii ära hajuvad, lõpuks? nii nagu mõtted, elamused, millest palju ei mõelda, ikka kipuvad tegema. asi seisab, või kui ei seisa, siis käiab oma vana surnud ringi ikka edasi ja edasi. mõned asjad siin ilmas ei muutu. mis ei ole ilmtingimata halb... aga. lihtsalt kui sa arvad, et üllatud, siis eksid.
muidugi võta see, kes on lõbus. empaatiavõime on nõrkadele.

pärast kõike seda jõudsin kohale, päris pikalt vaatasin, mõistsin ning olin ülejäänud öötunnid küllaltki kidakeelne. "kas sul on kikud juba pestud?" mul on vedanud ja kuidas veel.