feel

ma olen juba kaks korda alustanud kirjutamist ja mõlemal korral selle ära kustutanud.
ilmselgelt ei taha, et keegi üritaks seda kuidagi tõlgendada. ma ise ei oska end kuidagi tõlgendada. see selleks. täna lahendasin medkeemia arvestust, milleks õppimine oli nii mõttetu, et ise ka ei usu. töö kätte saades mõtlesin, et kas lähen kohe koju või määrin paberi ikka ära. mõtlesin kohapeal sci-fi korras välja, kuidas käivad mingid kolloidsüsteemide protsessid. ise jäin küll uskuma, loodan, et õppejõud hindab mu kujutlusvõimet "arvestatud"-vääriliseks.
aktiivselt kuulan robbie williamsit - best of'i

paradoksid taaskord
ja samas ka mitte
mõned asjad siin maamunal lähevad ainult paremaks, tegelikult ka. nii lihtsalt, loomulikult ja nii heaks, et poleks arvanudki. istuda vihmasel päeval rätsepaistes voodi peal ja süüa kohupiimakooki. näha biomedicumi ees hõbedast kandilist autot ja sosistada poolhingetult: "põgeneme ära!" rääkida ioonilisest sidemest, elektronpilvest, süstadest ja ratsutamisest. alateadlikult vaadata lavalt täpselt ühte kaamerasse. nutta, naerda...

ja hilineda

'cause that's just how we are!

happy