iga nädal osutub oodatust teistuguseks. jube huvitav on teha plaane, mis põhimõtteliselt ju on, kuid reaalsuses kukuvad hoopis teistmoodi välja. mõnes mõttes võib tõepoolest öelda, et teen asju, mida ma varem teinud pole. kuigi võib-olla pole need just seigad, mida ma oleks tahtnud läbi elada... aga kunagi ei või teada, milleks mõni asi hea on.
nädal aega tuleb veel vastu pidada, siis läheb heaks. kuigi isegi viimasele koolinädalale on suudetud mingeid õudusi väänata.
"on ka tähtsamaid asju kui anatoomia arvestus, muidu..." ei, mida, mismõttes?! siiamaani olen aru saanud, et õppimisele kulutatud aeg ei võrdu mitte alati sellise tulemusega, mida ma arvan, et ma vääriks. või ju siis ei vääri, sest on inimesi, kes tõepoolest A-sid saavad. nii palju siis koolist.
nädal oli pikk, kuid läks kiiresti, palju emotsioone oli. päris kurbust, üllatavalt palju ebastabiilset olekut ja pisaraid, mis lõppude lõpuks siiski vabastasid ja õpetasid rohkem, kui kurvastasid. nutadki sellepärast, et kõik on tegelikult nii hästi. vahepeal on tarvis, et keegi sulle paar täiesti selget olukorda lihtsalt välja ütleks.
"sa oled liiga palju üksi."
"sa muretsed liiga palju."
"see oli ainult raha."
olen kodus, köögist tuleb hõõgveini lõhna, kauss on täis piparkooke... homme lähen vanaema juurde.
täna õhtul ma enam ei õpi...
pere toetus on hindamatu,
tegelikult ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar