Eile käisin Nõos. See oli üks nendest headest päevadest, kus kõik tundub nii oma ja väike. Ei pea millegi uuega harjuma, ei pea uute tutvuste ja tavade pärast muretsema, ei pea mälusoppidest inimeste nimesid välja kaevama. Tulin õhtul trennist ja väljas oli udu, selline eriti soe ja tihe maadligi. Korstendest tulev valge suits keris end majade kohale troppi, seniks kuniks alla vajus ja uduga üheks muutus. Tänavalambid paistsid lehtede vahelt kollaselt, tuttavalt. Isegi pimeduses ei tundu tänavavalgustuseta teed jubedad, sest siin kõikjal olen ma käinud kõikvõimalikel kellaaegadel, paljude suurepäraste inimestega, tundes end samal ajal ükskõik kuidas. Ja tähed - tähed paistsid, vaatamata sellele, et oli udu. See muutis kõik isegi paremaks, pehmemaks, soojemaks. Soojus.
Ja ma sain aru, et armastan seda kõike. Ikka ja jälle.
Mõtlesin nendele mälestustele, mis see koht koos inimestega mulle andnud on. Headele asjadele. Jõudsin järeldusele, et isegi kui inimene, kes koos minuga selles mälestuses oli, on praeguseks täielik tõbras, ei loe see midagi. Inimesed ei ole mõnikord üldse olulised. Ära armasta inimesi, vaid hoopis nende tegusid...
Nõos oli eile erakordselt hea olla.
See on sellest, et ma nii palju anatoomiat õpin.
Tartus on teistpidi hea, näiteks siis kui tuul puhub lehti. Ükspäev keerles üks leht õhus mu ees nii kaua kuni ma seda puudutada sain. Lihtsalt, et selline asi võimalik on. Eufooria eiteamillest.
Running and hiding
Take and dividing
You've got your secrets
I've only got a sleeping sun
Tartusse jõudes leidsin kotist pooliku tahvli šokolaadi... sõsaralt. Uskumatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar