equinox

see, kui kõik läheb ja peabki minema.
sain oma elu esimese A! (enne mida oli mul ka tähestikus talle järgnevaid tähti.) M oli juba varem, seda saab ka supipakist või matemaatilisest tehtest otsida, m on tagurpidi w, kana on geneetiliselt zw, kalkulaatoriga saab moodustada sõna "mamma".
tegin endale ühe lubaduse, täidan seda ja tunnen, kuidas tuleb... head. või pigem jääb hea endale. paar põhimõtet tegin ka, need jäävad, olgugi, et on totakad. pean hakkama oma aega teisiti kulutama, mitte mõistlikumalt, pigem vastupidi teatud mõttes, sest IQ on suhteline. muidugimõista.
laenasin õelt kollase pusa ja naeran ladina keeles kohatute väljendite üle. maailm on ikka nii hernes. ükspäev uurisime statistikat ja epidemioloogiat muidugi ka, selgus, et eesti hiilgab euroopa tasandil vaimsete haigustega, eredalt.
kui on halb, vaata loodust linnas. vaata lehti, vaata mädanevaid õunu, "kurjasid koeri", ükskõik. avastasin miskipärast, et aitab. ja oskan hästi mängida kuulmispuudega inimest: "kas sa oled näitekoolis käinud?" ei, ei ole.
selline tunne, et tuleb lihtsalt kuidagi pime aeg mööda saata. ka häid asju juhtub, enamasti ikkagi samade inimestega. täna seevastu on jälle mingi imelik - võiks teha seltskondlikke tegusid (isegi variante on mitu), kuid lõpuks siiski mitte. ei tea, ei taha kuidagi.
tahaks istuda ja mõelda asjade üle...
...järele.

"ma arvasin eelmises trennis, et sa oled meie emme!"
"aa... aa!"

laul: DCFC - Meet me on the equinox