Seoses sellega, et mul enamasti midagi mõistlikku öelda ei ole... või pigem faktiga, et ei oska sõnu taolisse vormi panna, et ma ise ka rahule jääks: ei tea, kas enam või pole kunagi osanud või... kirjavorm segab mind, häirib. Ehk siis nüüdsest võib pilte vaadata. Teoreetiliselt on iga päeva kohta pilt, kuid üles ei jõua nad ilmselgelt nii ruttu kui peaks. Mõnel päeval ei tee ma ühtegi. Kui mind peaks ükspäev muusa lüüraga kolkima tulema, siis enda teada ma seda ei jäta.
Seniks vaadake pilte.
PS: 9. septembri pilt on tehtud pool kaheksa hommikul kui Tiigi 6 taha parklasse tuleb lehepuhuriga mees (umbes kolme lehte laiali puhuma). Igal hommikul. Noh, tore.
PPS: Kruksul* on pojad!
(*Kruksud on merisead, sest nad teevad sellist häält, mul õel oli üks, Muffin on nimi, aga nüüd tal on neli, sest Muffinil olid titad kõhus.)
3 kommentaari:
Haa! Ma sain aru, et see lehepuhurdaja oli mingi keskaegset kostüümi fännav koristaja vms. Tal oleks nagu rauast käekaitsmed..:/
aga muidu: mõistan
Vahel on raske sõnu vormida siis, kui kõik sujub väga kenasti. Sul läheb siis vist kõik hästi-hästi...?:)
Lehepuhurdaja on igal hommikul samasuguses kostüümis, mis on jumalast võimatu!! Ma isegi ei tea, kuidas mul läheb.
Postita kommentaar