hädapätaka tunne on. selline, et millegagi ei saa enam hakkama. imelik on seejuures veel fakt, et ennemini olen ma nende asjadega toime tulnud. augustimelanhooliad ilmselt. ei kõik on samas äärmiselt põnev, sest lähiajal saan endale päris oma toa ja korterinaabri, kes saab minu isiklikult pahteldatud lae. võib-olla pahteldame koos, sest ega meil nagunii midagi mõistlikku teha ei ole.
minu arvates on suvi läbi. jah, on soe, jah, päike paistab, jah, parmud söövad sama usinasti, jah, on vaba aeg, jah, saab ujumas käia, aga... minu lõhnataju ütleb mulle, et on sügis. õhtuti jalgrattaga trennist tulles lõhnab vili teeservas rammusalt ja tervelt. hein lõhnab hilise heinateo järgi, lambad lõhnavad tallede järgi talled lõhnavad kõige ehtsamat villa lõhna. hobused lõhnavad heinamaa ja jõu järgi, mis peitub nende sooja naha ning loomalikult ausate silmade taga. õhtuti on tuul lõhnadest ja oranžilt loojuvast päikesest tiine.
nendel hetkedel üritan talletada kõike, mida ma näen, võtta viimast, lasta kogu emotsioonil sõrmevahedest läbi voolata, enne kui peod mälestuste ümber kinni surun. ohjaa, parim aeg alles algab, sest armastan sügist. iga lõpp on millegi algus. tartusseminek toob endaga kaasa mitu lahkumist, melanhooliat. arvan, et olen valmis, pea ees, tagasi töösse sulpsatama. usun, et see aasta saab teistest proovilepanevam olema. aga ma ei tea. veel.
mul on sind vaja.
mõmm
ma ei oska kirjeldada küpse vilja lõhna nii nagu ta tegelikult on, nagu ta täiuslikult on.
i have to go see a man about a horse
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar