taaskordne dilemma ehk "ega elus tulebki valikuid teha". kuidagi ebaaus, kuid ma saan aru, et midagi ei ole teha. asi ei ole isegi prioriteetides mitte enam.
mulle meeldib öösiti tartus kakaod/jäätist joomas käia ning sõita selles intrigeerivas kuldses autos, mille suunatuli on manuaalne. ka meeldivad mulle vihmased ilmad, mis on justkui mõeldud keemia õppimiseks.
otsustasin muusikat kuulama hakata. niimoodi mõttega kohe...
väga hämmastav, kuidas üks asi viib teiseni. tol kaunil päeval viis asi selleni, et ma toimetasin end ise aardla bussipeatusest poole tunniga pauluse kiriku juurde, sääremarjad surisesid veidi. "räägime keemiast!"- "ja siis salpeeter, sa ikka tead, mis salpeeter on?" siis läks mu seelik kortsu ning hommikul sadas vihma ja mul ei olnud triikrauda, kodu ka ei olnud, kust triikrauda võtta, ja tegelikult polnud isegi aega mitte... sõitsime tartusse. oli keemia, kus mul puudusid igasugused töövahendid, mistõttu ma tegin peast muist asju. taaskordne vihm, vihmavarju ei olnud, eile ei läinud teda vaja ju... jalutasin täielikus rahus, helistas saima, jooksin kooli tagasi. "no nüüd sa saad vist jälle vihma kätte minna". läksin, osalt rõõmsamana.
osalt kurvemana.
täielikult märjana.
nõos hakkasid kingad hõõruma tagatipuks, võtsin ära, tulin läbi paduvihma paljajalu mööda asfalti.
sellepärast, et..
The Atlantic was born today and I'll tell you how...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar