vooremaa

mul pumbati rattakummid täis ja fotoka sain tervena parandusest tagasi. pidavat uus objektiiv olema. olen uuelt objektiivne. kool lõpetati ära. sellega on samamoodi nagu üheksandas klassis, et "kooli lõpetab ja õpilaste nimekirjast kustutatakse...". meid arvatakse nüüd nimistust välja, saame vilistlaste arvukasse perre, mis on peaaegu sama kitsas määratlus kui olla tartlane. loen grüünet vabal ajal, oma kirjandid lugesin ka läbi, ei oska nagu midagi rohkemat ette võtta kui pildimasinaga tabada imesid, mida väljaspool antakse.
mu ülemistel naabritel on laps, kes karjub koridoris üsna järjepidevalt: "emme! emme! emme! emme! õue! õue! õue! ÕUE!" ta teeb seda umbes veerand kaksteist päeval. muidu ta trambib. meenub see koer, kes teeb annelinnas mõisavahe tänava majas oma kolmekordseid seeriaid: "auh-auh-auh auh-auh-auh auh-auh-auh".
aa.. nüüd ta juba nutab. nad jõudsid õues olla alla pooleteise minuti. võib-olla saigi palju.
"kahekordset oksrit pole olemas. jäta see meelde." no.. hea küll.
olen õuesportlane nüüdsest paar aega. ei, ma ei jookse, seda ei tasu küll karta. kujuta ette, et sul on metsaservas umbes 7-8 kitse ning üks rebane, kes neid hiilib, sul on oma ülihea pildimasin ka, millega sa saaks nad kõik üligeniaalsele pildile. rebane ja kitsed, kes tulevad põlluservale vastset rohtu sööma. nagu! võid LoFo väärilise pildi saada, kitsed ei jookse ära ka kui sa neile natuke lähemale roomad. ja siis tuleb mingi bemmivend, kes sõidab sust mööda, auto matse täis, ja laseb signaali - kitsed jooksevad laiali ja rebane ei jää ka vahtima. tore. selliste asjadega peab vist lihtsalt arvestama. väga tobe.

outside
bill withers - ain't no sunshine