just

mõtlen, miks ma asju teen. kusjuures, see tekitab kõhklusi. või kahtlusi. olen vist mingi hane selga vesi-kihi omastanud. mõningad asjad ei kõiguta mind enam nii väga. mitte, et mind ei huvitaks, aga... igaühel oma. ilmselt on tegu inimese individuaalse arenguga või millegi sarnasega. ma võin kõike, mida ma tahan. lihtsalt peab kuramuse kindel olema, et see tõesti on see, mida ma tahan.

aa.. ja siiamaani pole ma veel eriliselt end väljas vigastanud, isegi hobusega, kui see, et ta mulle vahepeal jala peale astub, välja arvata. hea küll, ükskord teele auto ukse ees, aga see oli puhas juhus. nüüd - tulen köögist, käes taldrik, millel ilutsevad kartulipuder+hakklihakaste ning oma tuppa minevas meeletus 90 kraadises kurvis läks villases sokis jalg alt ära. kuramuse europarkett! oleks muldpõrand, poleks seda juhtunud. kartulipuder oli kõik alles, aga hakklihakaste oli põrandal ja põlv on jälle konkreetselt lilla. no praegu on tundetu. suurepärane. kui keegi küsib, siis jah, mind pekstakse kodus. hästi palju ja põlvedesse. vot.
selline päev. lase kindlakäelisel maniakil end trenni tuua, käi ratsutamas, ohja hobust, mine koju. ja siis kodus murra näiteks koridoriparketil jalg otsast.