Konstaabel Marcello tõstis aruande kohalt aeglaselt pea, vaatas härra Paulile mõtlikult silma ning küsis: "Kuulge, ma ei saa nüüd ühest asjast aru, kas te püüate mind lolliks teha, või olete ise - noh, natuke sinnapoole?"
"Miskitmoodi kaldu või?"
"Ühte arvutust mäletan ma väga selgesti. See oli nii, et kui kolm konnakullest korrutada aerodünaamilise tugitooliga ja lahutada sellest omakorda viis poolpõrunud kvintetti, saame vastuseks - noh, mis me vastuseks saame?"
"Kust mina peaksin seda teadma?"
"Aga no arva."
"Ma tõesti ei tea, mida arvata. Must küülik äkki."
"Täiesti õige!"
Alguses hõõgus see kusagil maos, kerkides seejärel mööda söögitoru aeglaselt kurku, kuni seda sai täis terve suu - nii et härra Paul pidi oma põsed ja silmad täiesti pungi ajama, et armastus temasse kuidagiviisi ära mahuks. Alles hirmuga, et magus tunne võib teda äkisti tükkideks rebida, avas härra Paul viimaks suu, öökides lauale terve suure ja uhke tordi. Tort oli peen nagu kirikutorn ja kaunistatud maasikate, martsipani ning õhulise glasuurmustriga.
"Vaat sulle siis," mõtles härra Paul torti silmitsedes ning jäi kurnatusest sealsamas magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar