esmaspäev, november 10, 2008

olen

"sul olid siis nii kurvad silmad". ja ära ütle - inimesed tunnevad sind paremini, kui sa ise tavatsed seda teha. ajalugu hakkas korduma.
te olete kõik nii head

Kõik tabas, siis möödus, siis meenus:
olen otsas, kuid mitte päris,
kuni kestab mäng, luu ja veri.
On miski, mis pole veel möödas.

Maa pöörles ja heitis varju
mu meelde, veel iha, veel raha
mind meelitas pulma ja purju.
Mu keha! Mu ilus keha!
Ma tahtsin nii palju -
kõik nii narr, nii lihtne ja vähe,
ja kui sinagi, surm, pole suur,
vaid peotäis roosteseid mynte,
olen otsas, kuid mitte päris,
olen vaba, kuid mitte valmis.

T. Soomets

1 kommentaar:

liisa ütles ...

nüüd saame suunurgad ülespidiseks :)