ja siis ma võtsin selle loo ja läksin õue. ega mul mingit plaanipärast tegevust ei olnudki määratud, ei osanud hetkeks lihtsalt olla... üle pika aja mingisugune tugev tunne, hämmastavalt tugev tunne. tegelikult nagu hea ka, sest siis ma otsekui teadsin, et olen ise võimeline. et ma pole jäädavalt vaakumis. jah, iga sügis tuleb teistmoodi, ükspäev mõtlesin sellele luuletusele, mille ma kirjutasin. neile luuletustele, mille ma kirjutasin. üks oli vihmavarjudest ja teine pihlakast, mu süda on pihlakakarva, see ta oli. see ta on.
aimatavalt, kuhu ma läksin tol õhtul? ise imestasin ka natuke, aga siis jäin rahu. mul olid käpikud ja sall ja müts isegi. istusin seal, kus ma ikka tavatsen istuda, kui on. nii. akna all. kelle? tema, sinu.
enne seda, ma olin nii ähmis. aga miks? pidin atsetoonivaba atsetooni ka peaaegu kallama, maha kahjuks.
aga ära end oma vabadusse luku taha pane, eks.
jajah.
sain uue mantli, nööpidega.
sest "keegi ei ole rohkem päris"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar