vahvusetu

harutasin oma heegelduse kaks korda üles. püsimatu tunne kaasnes ja jätkub..
kohe kui rutiin läbi saab, on natuke veider ja hoomamatu, nagu jürgensteini aja- ja ruumiväline. kohustuslik kirjandus on nagu järel- või eelhüüe rutiinile, mis nagunii kunagi tabab. selline teatav kindlus süsteemis, mis saab kunagi olema. või nad vähemasti lubavad.
mõned asjad tuleb ära unustada, sest
mida ei mäleta, seda ei ole olnud
loomulikult
õgin raamatuid. see kuulub mu ettevalmistuse hulka endakssaamise juures.
mul on praegu aega ja ma ei oska sellega midagi pihta hakata, lähen grüünesse ehk. kindlasti lähen. peaks taimi korjama, või mis asja ma ajan??! ei, ei peaks, veel.. aega on, juuli pole veel pihtagi hakanud. jeebus küll. hulluks võib ajada. mõtlesin, et mis tunne võib olla flandria mõisas 40 päeva, kus sa tead juba ette, et sul suuremat tegevust ei ole. päris.
müstilised laupäevahommikud kodus, nagu ei peaks siin olema või kuidagi... ema ka küsis
jalgratas on vahend. paljutõotav. aga hobune on mugavam.
"tjuudrukuuuuuud!!"
ja siis tuleb üks (ilmselt ka ühelt poolt, sest kui oleks kaks, tuleks kahelt poolt), kes ütleb välja mu kahekuuse mõtteponnistuse tulemuse umbes pooleteise lausega. gaaddämit..