hommikuti ärkan oma melanhooliaisse.. nad on nagu jahe ja raske (ja hall) hommikumantel, mis kuni pärastlõuna hiliste tundideni veel selga ununeb. õhtuks suudan selle enam-vähem ära ajada, kuid hommikul ongi kõige raskem. ma poleks seda küll uskunud, tavaliselt kisub õhtuks nadiks.
esimest korda mu elus ei tundu hommik uue algusena, pigem vana ootuspärane järg, kulgemine.. ja üldsegi mitte lao-zi moodi, vaid rahutu. külm, talumatu.
kummaline
ma ei suutnud täna pastapliiatsiga päevikusse kirjutada, sest mu käed värisesid. kohvist, jõin jah ühe piraka kruusi. lahjat, aga siiski. psühholoogiline efekt. naer.
jajah, see ongi nagu palavik, läheb üle ja..
kuid meelde jääb ikka
siiamaani pole aru saanud sellest tohutust vabanemisest - koolist, ma mõtlen.
õnneks sajab vihma
hea seegi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar