khm, taaskord
eks ta vist nagu puudus oleks või. aga ei ma karda ühti, karda mind. parem.
pildid olid vahepeal, võib-olla kaugeltvaatajale isegi pisikesed ja natuke tundmatu sisuga etüüdid, kuid.. võimsad pildid, sellised, mis jäävad senikaua kuni nõdrameelsus nad ajahämaruste sõelast läbi nõrutab, või veel hiljem. ja kindlad tunded ka. ja hunnik hämmingut, head pigem.
ja siis, et vanaema juures saab hommikul õues hambaid pesta ja melissist/piparmündist teed keeta. sealt ei leia mind keegi üles ja kui ma ei avalda soovi, võin ma bussi peale ka mitte minna ja terve päeva Liivi lugeda. või muid skisofreenikuid. näiteks seda, kes (mulle tundub) seeneraamatu tegi.
teate, aga mul on sellised kahtlused ja kõhklused, mitte, et kuidagi kehvasti oleks, eiei. selles mõttes, et huvitavad, mitmekesistavad. paar momenti nädalavahetusest, mis olid üsna kontekstivälised, mõjusid ergastavalt nagu elektron fotosünteesis.
ükspäev ma räägin sulle kõik
"aga sa ei tea minust ju tegelikult mitte midagi."
"jah, aga on sel tähtsust?"
et ma vene keelt kohe üldse ei oska
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar