seoses hangede tuleku ja ka loodetava peatse minekuga, meenub kevad. aegamisi, kuid kindlalt. seekord on teistmoodi, ilmselt lihtsam. ära's mõtle nii palju, nii on alati kergem. samas hea ei ole lihtne ja armastus kihitu. ma ei ole kaua aega luuletand ka, vist sellepärast, et ma ei ole nii õnnetu, või noh.. vähese serotoniiniga. ilma rohke õnneta, mitte, et nüüd palju oleks, aga sesmõttes.. nagu saaks aknast ka väljastpoolt sisse vaadata, või üles või.. teistmoodi. ringiga selleni, et mis sa tühja ikka muidu leelutad, negatiivsed tunded on alati tugevamad millegipärast.
gooti kunst ja karismaatiline leedi oma kontsakõpsatuse ning võtmekõlinatega.
vulgaarselt lõhkusin juppeks oma kalkulatsiooniaparaadi, mis näitab, et ses maailmas pole miskit igavest.
põnevad põlvetagumised stiilis: "ma ju oskan küll (vähemalt enne oskasin)! mu talent pole kadunud!" ning "kuule, mul on juba valus.. (põlv sinine)". refleks
kolmpleksonolomo.. permangangandamoeetrja. nagu seever ja peridadidadoo.
where I end and you begin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar